"Ma tahan surra ja elada igavesti", ütles tema
______________
2. osa "Algus"
Ma tahan äratada soojust sinu külmas südames.
Ma tahan peletada deemoneid sinu tumedast minevikust.
Ma tahan kaitsa maailma sinu hävitavast ilust.
Ma tahan veenduda, et sinu lummavus pole varjav mask.
***
Ma ei tea kuidas ma saan seda kirjeldada? Kuidas ma saan rääkida oma tunnetest, kui ma ei saa nendest aru. Üheaegselt hirm, pettumus, masendus ja viha tungisid minu sisse ning elades minu sees nagu parasiit. Hetkene viiv ja mind valdas tühjus. Täiesti tundetu.
2. osa "Algus"
Ma tahan äratada soojust sinu külmas südames.
Ma tahan peletada deemoneid sinu tumedast minevikust.
Ma tahan kaitsa maailma sinu hävitavast ilust.
Ma tahan veenduda, et sinu lummavus pole varjav mask.
***
Ma jooksen ... tumedas metsas. Täiskuu, vaid juhatab mulle teed. Kurjad hundid ulgumas. Ma jooksen, kellegi eest. Keegi, kes on mulle nii lähedal. Keegi, keda ma tohutult kardan. Mu paljad jalad külmetavad ja käed on verised. Äkiliselt ma ehmun. Kukun. Karjun. Ärkasin karjatusega üles. Mu käed ja nägu olid higist märjad. Äkitselt kuulsin jooksvaid samme. Uks avanes pauguga ja sisse jooksis ema.
"Ma kuulsin karjumist!" ütles ta muretsevalt. Ruttu pani ta tule põlema ja kiiresti sammus ta minu voodi poole. Ma olin samal ajal veidike unine ja ei saanud täpselt aru, mis toimub. Olin segaduses. Ma silmitsesin kummaliselt toa nurka, analüüsides toimuvat.
"Selene, kallis!" ütles ta kõva häälega, " mis juhtus?"
Ma suunasin oma väsinud pilgu tema poole. Olles veidike toibunud, üritasin ema rahustada.
"Ohh... õudusunenäod!" laususin mina väsinult.
Ema võttis õrnalt minu käest kinni ja silitas seda.
"Proovi nüüd rahuneda ja magama jääda."
Ma noogutasin ja proovisin manada näole sõbraliku naeratuse.
"Eks ma proovi."
Kui ema tule kustutas ja toast välja astus, hüppasin otsekohe voodist välja ja suundusin riidekapi poole. Üritasin kõike teha vaikselt, kuid minu õnnetuseks kajasid helid minu toas justkui kirikus. Võtsin ruttu kapist suvalisi rõivaid ja panin selga. Edasi pidin välja nuputama, kuidas ronida vaikselt aknast välja. Ma olin seda ennemgi teinud, kuid tol hetkel tundus kõik sada korda keerulisem. Astusin akna juurde ja silmitsesin välja. Pimedus. Tegin akna lahti ja ronisin ühe jalaga välja, seejärel teisega. Olin katusel. Läksin ettevaatlikult vasakusse serva ja raskemateta pingutustega leidsin trepi üles, mis on mõeldud tulekahju korral. Ronisin sellest alla ja ma seising maapinnal. Ma ohkasin sügavalt sisse ja lootsin, et minu ema on sügavas unes ja ta ei kuulnud minu toas kajavat n.ö põgenemise sümfooniat.
Nii ma siis seisin üksi vastu tumedat maailma. Ainukeseks kaaslaseks - üksindus. Tegin ühe sammu ja juba olingi minemas pimedusse. Külm õhk riivas minu nahka. Mu hambad krigisesid ja huuled olid kuivad. Kuskil taevas helendas kuu. Möödus pool tundi ja ma olingi jõudnud oma sihtpunkti. Seisin surnuaia väravate ees. Avasin neid kriiksatusega ja sisenesin surnute maailma.
Pimeduses oli raske hauakive eristada ja otsimine kulges kauem. Viimaks leides teda, istusin pingile. Surusin põlved kokku ja pea nende vahele. Minu külmal näol voolasid soolased pisarad.
Ma nutsin. Tahtsin kogu oma kurbuse ja valu nende pisaratega välja saada. Kuid tulemusteta. Ma olin sama vihane ja kurb nagu eile, üleeile ja üldse sellest ajast peale, kui tema minu elust lahkus.
Ma tõusin püsti ja läksin hauakivi juurde. Käega katsusin sellesse graveeritud nime - Artur Frederick Windsor, 24.03.1970- 13.05.2010. Ja minu peas keerles, vaid üks küsimus. Miks sa pidid surema?
"Ma kuulsin karjumist!" ütles ta muretsevalt. Ruttu pani ta tule põlema ja kiiresti sammus ta minu voodi poole. Ma olin samal ajal veidike unine ja ei saanud täpselt aru, mis toimub. Olin segaduses. Ma silmitsesin kummaliselt toa nurka, analüüsides toimuvat.
"Selene, kallis!" ütles ta kõva häälega, " mis juhtus?"
Ma suunasin oma väsinud pilgu tema poole. Olles veidike toibunud, üritasin ema rahustada.
"Ohh... õudusunenäod!" laususin mina väsinult.
Ema võttis õrnalt minu käest kinni ja silitas seda.
"Proovi nüüd rahuneda ja magama jääda."
Ma noogutasin ja proovisin manada näole sõbraliku naeratuse.
"Eks ma proovi."
Kui ema tule kustutas ja toast välja astus, hüppasin otsekohe voodist välja ja suundusin riidekapi poole. Üritasin kõike teha vaikselt, kuid minu õnnetuseks kajasid helid minu toas justkui kirikus. Võtsin ruttu kapist suvalisi rõivaid ja panin selga. Edasi pidin välja nuputama, kuidas ronida vaikselt aknast välja. Ma olin seda ennemgi teinud, kuid tol hetkel tundus kõik sada korda keerulisem. Astusin akna juurde ja silmitsesin välja. Pimedus. Tegin akna lahti ja ronisin ühe jalaga välja, seejärel teisega. Olin katusel. Läksin ettevaatlikult vasakusse serva ja raskemateta pingutustega leidsin trepi üles, mis on mõeldud tulekahju korral. Ronisin sellest alla ja ma seising maapinnal. Ma ohkasin sügavalt sisse ja lootsin, et minu ema on sügavas unes ja ta ei kuulnud minu toas kajavat n.ö põgenemise sümfooniat.
Nii ma siis seisin üksi vastu tumedat maailma. Ainukeseks kaaslaseks - üksindus. Tegin ühe sammu ja juba olingi minemas pimedusse. Külm õhk riivas minu nahka. Mu hambad krigisesid ja huuled olid kuivad. Kuskil taevas helendas kuu. Möödus pool tundi ja ma olingi jõudnud oma sihtpunkti. Seisin surnuaia väravate ees. Avasin neid kriiksatusega ja sisenesin surnute maailma.
Pimeduses oli raske hauakive eristada ja otsimine kulges kauem. Viimaks leides teda, istusin pingile. Surusin põlved kokku ja pea nende vahele. Minu külmal näol voolasid soolased pisarad.
Ma nutsin. Tahtsin kogu oma kurbuse ja valu nende pisaratega välja saada. Kuid tulemusteta. Ma olin sama vihane ja kurb nagu eile, üleeile ja üldse sellest ajast peale, kui tema minu elust lahkus.
Ma tõusin püsti ja läksin hauakivi juurde. Käega katsusin sellesse graveeritud nime - Artur Frederick Windsor, 24.03.1970- 13.05.2010. Ja minu peas keerles, vaid üks küsimus. Miks sa pidid surema?
***
Heledad päikesekiired paitasid mõnusalt minu nägu. Minu silmad avanesid ja tuba oli täidetud hele valgusega. Ma armastasin hommikuid. Hommikul on alati kõik nii ilus ja kerge. Aga seda enne kui mu mõtted jõuavad reaalsuseni. Ma pidin tõusma.
Ma ei tea kuidas ma saan seda kirjeldada? Kuidas ma saan rääkida oma tunnetest, kui ma ei saa nendest aru. Üheaegselt hirm, pettumus, masendus ja viha tungisid minu sisse ning elades minu sees nagu parasiit. Hetkene viiv ja mind valdas tühjus. Täiesti tundetu.
No comments:
Post a Comment